Punase oa pihv burksi vahele
Nägin hommikul liftis tuttavat, kes küsis, et kas ma sinna uude kokasaatesse ikka juba olen minemas. Ma muidugi ei teadnud, et mingi saade üldse kuskil tulemas on, sest teleka vaatamine mu plaanidesse kuidagi viimasel ajal üldse ei mahu, aga huvi pärast ikka uurisin siis järgi, et mis saatega tegemist on ja kas äkki võikski minust saada Masterchef Estonia, kes võidab miljon eurot ja unistuste karjääri köögiseinte vahel (kokaks hakata tegelikult ikkagi ei taha – mulle see kodus ja sõpradele (vahel ka 30 sõbrale) söögi tegemine toimib täitsa hästi), au ja kuulsuse. Selgus, et auhinnafond on 1500€, mis on juba iseenesest natuke naeruväärne, aga mitte see ei ajendand mind hetkel seda lõiku kirjutama. Selgus hoopis, et ma ei saa sinna saatesse isegi suure tahtmise korral kandideerida, sest ma olen selleks lihtsalt LIIGA VANA. Jep. Ülemine vanusepiir on 28. Ma pean ütlema, et ma ise veel ikkagi mulla maitset suus ei tunne, suudan täitsa iseseisvalt ilma kepita kõndida ja peeglisse vaadates ennast ka pensionär vastu ei vaata. Ja ma ei suuda välja mõelda ühtki adekvaatset põhjust, miks kokandussaates osalejatele vanusepiir määrata. Aga oh well. Sain nüüd end kirjalikult välja elatud, et mind liiga vanaks peetakse ja võin lapsikult edasi käituda 🙂
Kirjutan nüüd natuke ikka toidust ka. Pean ju siin ikkagi toidublogi ja nii 🙂 Ma saan aru, et kohe on jaanipäev ja siis kõik maailma inimesed söövad peaaegu oma kehakaalu koguse erinevaid lihasid ära. Sellest hoolimata postitan mina siia täna hoopis ühe täiesti taimse kotleti retsepti, mis maitseb ülihästi nii burgeri vahel, kui ka niisama süües. Lahtisel tulel grillida pole seda veel proovinud, aga seda ainult seetõttu, et kesklinna korteris lahtist tuld teha ei tundu just kõige mõistlikum mõte.
Sündis see retsept, nagu paljud teisedki siin blogis leiduvad retseptid, kapis olevast toorainest inspireerituna. Ubadest pihvid ega ka kartulikotletid pole kumbki mingi uudis, aga nende kokku panemise peale ma poleks isegi tulnud, kui mul natuke keedukartuleid juhuslikult üle poleks olnud. Aga õnneks oli ja tulemus on kirja panemist väärt. Kusjuures praegu pilti vaadates küll ei saa öelda, et see burger taimetoidu moodi välja näeks 🙂 (kuigi mul pole endiselt mingit kavatsust kunagi ühtegi taime lihalaadseks tooteks ümber maskeerida ega tofut kanaks kutsuma hakata).
Igal juhul saab seda serveerida väga mitmel viisil – sobitasime juurde ka portobello seened ja nii saigi üks burger ehitatud kotletist ja kahest seenest saia asemel; üks nii, et lisaks kotletile oli ka seen kukli vahel ja viimasena ilma igasuguse seeneta kotletivõileib. Lisaks juurde krõbedat jääsalatit, tomatit, sibulat, marineeritud kurki, sinepit ja juustu. Aga otse loomulikult võid sina oma burgeri ehitada täpselt sellise, nagu hing ihkab!
Igal juhul head lõkke ümber istumist ja aasta valgeima öö nautimist!
- 1 purk punaseid ube (ilma mingi kastmeta)
- 1 väike sibul
- 1 keskmine keedetud kartul
- 0,5 dl jahu
- Soola-pipart
- Praadimiseks õli
- Haki sibul peeneks ning viska kaussi.
- Lisa sinnasamasse kurnatud oad ning surista see saumikseriga üsna ühtlaseks.
- Seejärel pigista sinna käte abil puruks keedukartul (ära kartulit mingil juhul saumikseriga töötle - sel juhul saad midagi kliistrilaadset).
- Lisa kaussi ka jahu ning maitseks soola-pipart.
- Sega kõik korralikult segamini.
- Vormi saadud segust kas kaks suuremat või 4 väiksemat pihvi.
- Prae neid keskmisel kuumusel õli sees mõlemalt poolt nii umbes 4 minutit kuni need on väljast mõnusalt krõbedad.
- Naudi kohe kas burgerisaia vahel või lihtsalt niisama 🙂
Ole esimene, kes kommenteerib