Ühe väga üllatava koostisosaga proteiinimuffinid vaarikatega
Ma võin kihla vedada, et kui te neid muffineid maitseksite, siis te ei arvaks kümnenda pakkumisega ka ära, mis nende sees on. Vaarikad on loomulikult ikka vaarikad ja sobivad siia suurepäraselt, aga siin on lisaks tavalisele nisujahule (okei, tegelikult ikkagi täistera nisujahule, mitte päris tavalisele) kasutusel üks teine jahu, mis muudab selle magusa ampsu proteiinirikkaks ning annab ka kerge röstitud maitse. Ma arvan, et te ikka ei arva ära, mis see koostisosa on. Kui keegi tõesti arvas ära, siis andke kommetaarides märku (aumeeste mäng, onju) ja küpsetan teile ühe satsi neidsamu ampsukesi kingituseks.
Aga aeg saladuseloori kergitada – see proteiinirohke koostisosa on kilgijahu. Jepp, kilkidest jahvatatud jahu, mis on umbes sama kõrge proteiinisisaldusega nagu veiseliha, kordades keskkonnasäästlikum ning seda nimetatakse lausa tulevikutoiduks. See ei saa küll kellelegi üllatusena tulla, et me tarbime juba praegu rohkem ressursse, kui keskkonnale kasulik on, seega ma olen alati kõigi lahenduste poolt, mis keskkonda säästavad.
Mina sain kilgijahu ühe väga toreda ja ettevõtliku Eesti naise käest, kes selle tootmisega parasjagu alustamas on. Väga inspireeriv on kohtuda inimestega, kelle puhul on kohe kaugelt näha, et silmad säravad ja tegutsetakse suure kirega. Putukate inimtoiduks kasvatamine on Euroopas täna ikkagi päris riskantne samm, aga olles selle kohta nüüd päris palju uurinud, siis see lihtsalt on kordades keskkonnasäästlikum, kui teised loomsed valguallikad ning et planeet maa meie pidevalt kasvavat rahvastikku ära toita jõuaks, siis lihtsalt peab alternatiivseid võimalusi kaaluma.
Pluss ei ole putukate söömine maailma mõttes ju miskit uut ning olen neid Aasias tänavatoiduna mõnuga krõbistanud. Tahtsin siia ka linki sellele putukatesöömise postitusele lisada, aga tundub, et ma selleni vist kunagi ei jõudnudki, seega siia ka üks eelmisel aastal Kambodžas tehtud putukasöömise pilt hoopis. Lisaks peab ütlema, et nüüd vanu reisipostitusi sirvides tekib ikka suur reisikihk peale jälle ja selle maha surumisele ei aita kaasa ka muidugi kõik, kes parasjagu kuskil soojas on ja tere mu Instagrami feedi rannapiltidega katnud on 🙂
Igal juhul soovin kilkide kasvatamisega palju edu ning siia blogisse ilmub selle tervisliku lisandiga retsepte lähitulevikus veel. Kes soovib kilkide kasvatamisel pilku peal hoida, siis seda saab teha siin. Jahu veel Eestist osta ei saa, aga õige pea loodetavasti juba saab ka seda 😉
Ja siia lõppu veel hoopis teisel teemal, et kui keegi juhuslikult on välja mõelnud, kuidas uuenenud WordPressis saab teksti jälle Justified joondada, siis palun õpetage mulle ka. Ükski mu vana nipp ei paista enam toimivat 🙁 Ka selle eest tasun hea meelega muffinites või milleski muus maitsvas!
- 3 muna (palun vabalt jooksnud kanadelt)
- 0,5 dl suhkrut
- 1 dl õunakastet
- 0,5 dl kookosõli
- 2 dl täisterajahu
- 0,5 tl soodat
- Suts soola
- 1 dl hakitud pekaanipähkleid
- 60 vaarikat (võivad olla külmutatud)
- 0,5 dl kilgijahu
- Eelkuumta ahi 210 kraadini.
- Vahusta munad suhkruga kohevaks vahuks
- Lisa juurde õunakaste ning kookosõli.
- Viimasena sega juurde jahud, sool ja sooda ning sega ettevaatlikult ühtlaseks.
- Tõsta tainas minimuffini vormidesse (mul on selline pann, millega saab korraga teha 24 tükki ning kogusest sai 20). Kui tead, et sinu muffinivormid kipuvad taigna enda külge kinni jätma, siis määri neid eelnevalt võiga või kasuta paberist muffiniümbriseid - minu vormiga pole võitamist tarvis ning ka paberümbriste kasutamine ei tundu kuidagi vajalik, aga otsusta ise 🙂 Vormide äärest jäta pool sentimeetrikest täitmata, sest need kerkivad ka.
- Suru igasse muffinisse 3 vaarikat ning kata pealt pähklipuruga.
- Küpseta umbes 15 minutit kuni muffinid on kenasti kerkinud, pähklid kergelt pruunistunud ning kui muffinisse torgatud tikk sealt puhtana välja tuleb.
Ole esimene, kes kommenteerib