Hoiatan ette. Kes lähitulevikus plaanib sinna sööma minna ja tahab üllatatud saada, siis ärge edasi lugege. Või lugege siis, kui te olete ära käinud ja siis saate võrrelda, kuidas arvamused kokku klapivad 🙂
Ma väga tihti ei ole siia restoranielamusi kirja pannud, aga kui üks restoran üllatab nii positiivselt, kui Puri peakokasaal seda tegi, siis kohe ei saa kiitmata jätta. Õigemini tegelikult üllatas mind kõigepealt härra elukaaslane sellega, et ta mind sinna üldse viis nii, et ma ei teadnud veel isegi poolel teel olles, kuhu minek on. Ja tegelikult see, et Puri hea oli, ei oleks pidanud üllatusena tulema, sest olen viimase paari nädala jooksul vähemalt kolmelt tuttavalt kuulnud, kui tore see koht on. Aga ega ma kõike alati ei usu ka, mida kuulen – päris palju on selliseid kohti, mida kiidetakse ja siis kohale jõudes on minu reaktsioon üsna ükskõikne. Seetõttu ma väga tihti väljas söömas ei käi ka – lihtsaid ja tavalisi toite teen ma ise rohkem oma maitse järgi ja ausalt öeldes ei raatsi väga maksta selliste toitude eest, mille ma ise paremini valmis teeks.
Oih, korraks läks vingumiseks. Vist olen eestlane ikka. Tegelikult ma tahtsin hoopis ülivõrdes kiita. Sest kõik oligi lihtsalt ülivõrdes. Michelini tähega pärjatud kohti olen külastanud täitsa arvestataval hulgal ja tõsi – nii mõnestki neist mäletan eredaid elamusi veel ka mitu aastat hiljem, aga ma ei mäleta, et kuskil oleks nii mitmed käigud nii vaimustavad olnud! Tasting menu on pikk ning tihti võib see tähendada seda, et eredaid hetki mahub sinna sisse mõni ning ülejäänu ununeb kiiresti. Siin läks kõik väga tõusvas joones ja lihtsalt okei oli minu jaoks vaid üks suupiste (lillkapsavaht ja parmesani churros – mõlemad olid tegelikult head, aga kogu ülejäänud väga-väga-väga headuse juures jäid kahvatuks).
Suupistete lemmik – röstitud sibul munakollase, trühvli ja sibulakreemiga. See oli esimene asi, mida me proovisime ja korraks tekkis kartus, et kui see niiiiiiiiii hea on, siis edasi saab ju ainult viletsamaks minna. Õnneks ei läinud! Üsna tähelepanuväärne selle roa juures on see, et ma olen see veider inimene, kellele munakollane ei maitse. Ei kõvakskeedetuna ega vedelana ja kui vähegi võimalik on, siis enamasti sätin ma munakollase kellegi teise taldrikule. See siin oli aga täiesti täiuslikuks küpsetatud. Kokkadelt ei küsinud, aga oma tuhandete kokasaateid vaadatud tundide põhjal pakuks, et see oli 63 kraadi sous vide munakollane. Igal juhul oli imeline ja ooooooooo, see sibulakreem!Suupistete lemmik number kaks. Näeb välja ülicreepy, aga ilmselt sellele rõhutaksegi. Tegemist on kanamaksakreemiga vaarikaglasuuris. Mulle kanamaks niikuinii meeldib ja sobitan ka ise selle juurde tihti midagi magusat, aga siin on magususega ikka väga julgelt ringi käidud – väike kogus kanamaksakreemi on sätitud vähemalt sama suure koguse magusa vaarikaglasuuri sisse. Tekib selline tunne, et ei saagi täpselt aru, kas tegemist on eeltoidu või magustoiduga ja ma usun, et kui see mõnel õhtul hoopis lõpukommide hulka sättida, siis keegi ei seaks seda kahtluse alla. Mulle väga meeldis!Saiakäik oli väga muljetavaldav. Kaks sorti saia, kaks sorti leiba – kõik kohapeal küpsetatud. Nende juurde puravikuvõi (mis küll ainult pooleldi pildi peale mahtunud on) ja sipelgavõi. Kõik, eranditult kõik väga maitsev, aga minu lemmikuks oli kindlasti ülikrõbe õllesai puravikuvõiga. Kui peentes restoranides on tihti selline tunne, et leiba võiks ikka mitu korda juurde küsida, et kõht tühjaks ei jääks, siis siin seda õnneks ja samal ajal kahjuks teha polnud vaja. Õnneks sellepärast, et menüü oli minu jaoks täpselt õigesti balansis ning kindlasti ei jäänud seda väheks (kokkadelt kuulsin, et juba on toite ka pisut pisemaks timmitud, sest 11 käiku on ikkagi päääääris palju käike ja liiga täis kõht ei ole ju eesmärk), aga kahjuks sellepärast, et kõik leivad-saiad-võid olid imelised!Munakoor. Selle all siig, kalamari, bernaise kaste ja ohtralt maitserohelist. Jällegi wow, mis maitselamus ja juurdesobitatud vein tegi selle kõik veel 10 korda paremaks. See oli minu jaoks selgelt üks õhtu lemmikuid, aga no siin tõesti neid lemmikuid oli väga palju. Meeldib ka munakoor – tehtud munast ja piimast 🙂 Täpselt selline, et korraks tekib küsimus – kas see ikka süüa kõlbab? Kõlbab. Härra elukaaslane kiitis selle õhtu parimaks käiguks!Munakooreroa teeb veel erilisemaks suits, mis enne serveerimist “munade” sisse heljuma sätitakse. Mul ei õnnestunud seda paraku pildile püüda, aga Puri insta lehel on sellest üks mõnus pilt. Ja mis te arvate KUI väga mulle meeldis meie istekoht otse vaatega avatud kööki? Tõeline foodporni austajate lemmikkoht!Spargli veloute karulaugujuurte, marineeritud kuusevõrsete ning osetra kaaviariga. Kui kõik õhtu road pingeritta panna, siis see jääks vist teise poolde, aga tasemest annab märku see, et ka siin hindaksin ma seda kümnest punktist vähemalt kaheksaga. Väga imetlusväärne on see, et köögis on hunnik suuri purke, kuhu on kokad ise erinevaid asju marineerinud. Kuusevõrsed, pärnaõied, karulaugujuured ja -kapparid, metsik spargel…. kindlasti oli midagi veel. Ja jällegi vaade otse kööki, kus ma ei saanud loomulikult väga tihti küsimata jätta, et mis see või teine on või mille sees need pärnaõied ikkagi säilitatud on. Ma ei välista, et kokkadele võis lõpuks pigem natuke närvidele käia, aga välja nad seda igatahes ei näidanud 🙂 Meie restoranielamusele andis sel korral seljaga mere poole istumine ikka väga palju juurde, kuigi ka vaade õues on ju Havenis suurepärane.Värvid. Petersellipüree, trühvlipüree, maapirnipüree ja suitsutatud porgandi püree. Juurde veel trühvlit, marineeritud metsikut sparglit ja ma-ei-tea-kuidas seest tühjadeks pallikesteks küpsetatud kartul. Maitses jällegi nii hästi, et ma natuke limpsisin sõrmedega taldrikut. Ei tundud väga piinlikkust ka kusjuures 🙂 Petersellipüree kohta uurisin ja see on reaalselt AINULT petersellist tehtud. Nii ilus roheline!Jällegi üks lemmikuid. Põder hea ja paremaga õhkõrnade kihtide vahel. Kui ma selle valmistamist nägin, siis ma olin täiesti veendunud, et tegemist peab olema magustoiduga – lihtsalt nii ilus ja õhuline. Üks noortest kokkadest veetis suurema osa oma tööpäevast lillekesi ükshaaval paika sättides 🙂 Tohutult ilus serveering ja super maitse. Ülihästi sobis ka juurdesobitatud rosé.Ja siit tuleb minu jaoks õhtu lemmikkäik, mida ma poleks osanud ette aimatagi. Samuti ma ei suutnud seda vääriliselt pildile püüda – see tegelikult oli palju ilusam! Tegemist on küpsetatud austri-luuüdi roaga, mis on tartari moodi kokku tõstetud – sibulat, kappareid, pärnaõisi…. see toit oli reaalselt nii jahmatamapanevalt hea, et ma unustasin sinna kõrvale veinigi proovida. Täiesti täiuslik. Ma võiksin siia veel umbes 60 ülivõrret kirja panna ja ikka veel ei oleks piisavalt. Täiuslik!Kui kuskil on menüüs krabi, siis tavaliselt ma selle ka tellin. See toit oli jälleväga hea, krabi oli täiuslikult mahlane ja hästi küpsetatud, bisque rammus ja õun värske. Võib-olla õun oleks võinud sutsu vähem hapu olla.Harknääre. Ma polnud seda kunagi varem söönud, seega üldse ei teadnud, mida oodata. Harknääret iseenesest teinekord ilmselt eraldi ei telli. Mitte, et see kuidagi ebameeldiv oleks olnud – pigem lihtsalt mittemidagi ütlev. Küll aga on kiitust väärt kõik ülejäänud komponendid, mis taldrikule sätitud olid. Originaalis käib siin põhjas küüslaugukreem. Kuna ma küüslaugusõber ei ole, siis minu jaoks asendati see sibulakreemiga (mis oli imeline), aga härra elukaaslane kõrval peaaegu karjus vaimustusest selle küüslaugukreemi üle. Kõik muu oli samamoodi täiuslik, kaasa arvatud esimesed kukeseened, mida sel aastal proovisin.Tuvi. Jällegi täiesti imeline käik – tuvi täiuslikult küpsetatud ning porgandid väga mõnusad. Peaaegu, et veelgi suuremat vaimustust tekitas minus selle käigu juures aga steiginuga. See oli nii terav, et lihast läbi lõikamine oli sama lihtne, nagu pehmest võist. Kuuldavasti on tegemist Eesti käsitööga, mul hetkel ei õnnestunud nende kodulehelt välja luurata, kes meister on, aga kui selle kunagi teada saan, siis panen kirja. Edit: küsi ja sa saad, nagu elus ikka – nugade autor luges postitust ja andis endast märku – tegemist on Rauno Paju kätetööga ning kuuldavasti saab neid nugasid ehk varsti juba ka osta 😉 Vihje sõpradele – kui keegi kunagi mõtleb, mida mulle kinkida, siis selle meistri tehtud nuga teeks kindlasti rõõmu!Üks suurimaid üllatajaid ja jällegi täiesti geniaalne serveering. Juust roosimoosiga, kusjuures juustu serveeritakse valge roosi seest nii, et alguses pole arugi saada, et kus toit on. Ma ei ole suurim roosimagustoitude fänn ja see siin oligi vägagi roosine. Üllataval kombel meeldis see mulle siiski väga!Kommid olid meisterdatud legoklotside ning star warsi mehikeste kujulisena. Sinna vahele ülihõrk kakaotšips, mis on tehtud tervetest kakaoubadest ning kokkade sõnul on nende selliseks saamiseks “kasutatud igat võimalikku tehnikat” 🙂 Igal juhul on neid tehnikaid hästi kasutatud 🙂 Õhtule täiuslik lõpp ja kindlasti sobiks siia juurde lisaks sommeljee poolt sobitatud dessertveinile ka tassike teed, aga meil sel korral ei mahtunud enam isegi teed.
Tegelikult enne komme oli koht veel kahele magustoidule, mille puhul mu pildid enam üldse mingit kriitikat ei kannata, sest magustoidud ise olid vaimustavad. Ja need, kes mind teavad teavad, et mul magustoidust üldiselt on ikka väga ükskõik ja rohkem kui kahe käe sõrmedel võib kokku lugeda kordi, mil ma olen magustoidu asemel mõne austri või krevette tellinud. Tavaliselt läheb restoranides üldse kõik langevas joones, sest eeltoidud on ALATI kõige paremad. Mul on hea meel, et Puri peakoka pool siin mind üllatada suutis. Mandariinibrülee mustsõstralehe jäätisega oli imeline, nii maitselt kui tekstuurilt. Ja selle kiitis superheaks ka härra elukaaslane, kes muidu tsitrust magustoidus silmaotsaski ei kannata. Teiseks magustiduks oli baklažaanivaht (nagu halloo, kes tuleb selle peale, et baklažaan magustoiduks teha?) jäätise, mustsõstarde ning espressoga. Kõlab nagu hunnik suvalisi asju üksteise otsas? Aga ei ole! Hea on!
Elamuse tegi minu jaoks eriliseks kindlasti ka juurde sobitatud veinivalik. Mul on kahju, et ma veinimaailmas rohkem kodus ei ole, sest kindlasti oleks veine tundes see nauding veel suurem olnud. Minu jaoks on alati veinidest erinevate nootide ära tundmine keeruline olnud ja tõele au andes ma ei ole seda väga harjutanud ka. Kui keegi ütleb, et kuskil võiks mustsõstart tunda, siis ma leian selle üles, aga ise ei oskaks seda kuidagi pakkuda. Õnneks Puri sommeljee Kristjan oskab aga kõik imeliselt lahti seletada ja on iga käigu juurde sobivad veinid valinud. Ja seda, kas toit ja vein omavahel kokku sobivad, kui nad juba kokku sobitatud on – seda ma oskan küll hinnata ja minu hinnangul oli eriti hästi sobitatud munakoore käigu juurde sobitatud vinho verde, põdra juurde sobitatud rose (mis oli tegelikult ka luuüdi käigu juures, aga see toit võlus mind niivõrd, et ma reaalselt unustasin joomise ära :)) ja dessertvein. Mis need täpselt olid – seda peate ise vaatama minema, sest ühtki nimetust ma täpsemalt välja tuua ei oska.
Teie, kes te kogu selle romaani läbi lugesite – au ja kiitus teile! Kirjutan selliseid postitusi rohkem iseendale, et kunagi 10 aasta pärast ka veel meelde saaks tuletada, et niiiiii tore õhtu oli! Igal juhul soovitan kõigil, kes sama palju head toitu armastavad, kui mina endale üks mõnus õhtu lubada – see on igat senti väärt!
Lisamärkus: nüüd ise postitust üle lugedes tekib kangesti kahtlus, et ega siin kinnimakstud reklaamiga tegemist pole. Kui lugejatel sama tunne peaks tekkima, siis igaks juhuks mainin, et üldse pole kinni makstud, lihtsalt ülihea oli. Härra elukaaslane maksis, sest ta on kõige parem mees maailmas.
Mina olen Kadri ja mulle väga meeldib kõik toiduga seonduv. Eelkõige muidugi söömine ise, aga ka kokaraamatud, toidusaated, kõikvõimalikud köögividinad, söödava kasvatamine jne
Ole esimene, kes kommenteerib