7 käiku imelist magusat Sandra Sentjurinilt
Hoolimata sellest, et blogis on mul magusaid retsepte kuhjaga teavad sõbrad, et ma pigem eelistan siiski soolast ja isegi nii palju, et olen magustoidu asemel restoranis korduvalt eine lõpetamiseks hoopis järgmise eelroa tellinud. Seda enam tasub mind uskuda, kui ma ainult magustoitudest koosnevat menüüd taevani kiidan 🙂
Mul oli võimalus osaleda Sandra Sentjurini seitsmest kevadisest magustoidust koosnevat degustatsioonil. Jätkub ainult kiidusõnu ning eriti ahvatlevaks muutis menüü minu jaoks fakt, et see oli täiesti loomsetest saadustest vaba. Ei ühtki muna ega grammigi vahukoort. Nagu ma täistaimsete toitude puhul tihti nentima pean – puudust millestki küll ei tunne. Kui soolaste toitude puhul on näiteks lehmapiima asendamine taimsega äärmiselt lihtne, siis magustoitude puhul tean omast kogemusest, et kõik taimsed koored ei taha kohe sugugi vahustuda (või vajuvad pärast vahustamist lihtsalt kiiresti ära) ja taimne besee on küll tehtav, aga muutub väga kiiresti pehmeks, kui see mingitki niiskust saab. Tema roogade puhul seda ei juhtunud ja täiuslik oli nii välimus, maitse kui tekstuur. Ja mis mulle tema puhul veel eriti meeldib – see, et kuskil pole kasutatud piima ega muna on isegi kodulehel mainitud vaid möödaminnes, mitte ei ole eraldi müügiargument veganite püüdmiseks.
Sandra koduleht on siin, seega kes tahab täiesti imelisi maiuseid ise proovida, siis siitkaudu saab ühendust.
Ma pole kindlasti elus nii palju magustoite korraga söönud ja suure tõenäosusega ei tee seda ka edaspidi, aga peab rõhutama, et ka ainult magustoitudest koosnev degustatsioonimenüü on võimalik väga oskuslikult ära tasakaalustada. Juba menüüd vaadates on aru saada, et pigem rõhutakse kevadisele värskusele ja nii oligi. Kevadise tunde tekitamisele aitas kaasa ka ilm, mis üllatas päris kevade, 17 soojakraadi ja päikesepaistega. Tuppa seda palju siiski ei paistnud, mistõttu on pildid sutsu tuhmid, aga selle blogi lugejad on ilmselt juba harjunud, et fotograafia tippkunsti siit paraku ei leia. Luban, et kohe, kui mul tekib üleliigset vaba aega, siis täiendan end ka selles vallas, aga seni kuni mulle meeldib ka tööl käia ja joogat õpetada, siis peate leppima telefoniga tehtud ning ilusamaks töötlemata piltidega. Õnneks on juba käes valgem aeg ning saan vähemalt jälle oma õnnestunud õhtusöögid päevavalguses üles pildistada 🙂
Aga menüü juurde nüüd!
Minu lemmikroog tervest menüüst oli kindlasti rabarber. Ooo see imekerge rabarberibesee ja mõnusalt mahe avokaadokreem. Iga detail täiuslikus tasakaalus ning see roog tõepoolest on nii kevadine, kui üldse olla saab. Minu vaimustusele räägib kindlasti kaasa ka see, et mul on olnud juba viimased paar nädalat kohutav isu midagi rabarberist valmistada, aga tuleb välja, et kui päeva esimene vaba hetk on kaheksa paiku õhtul, siis turud on juba kinni ja mu teele jäävatest poodidest pole õnnestunud veel rabarberit leida. Aga ma jõuan selleni kindlasti õige pea.
Valge virsiku võide, rosèvahu, tapiocapärlite ning misokaramelliga käik oli maitsetelt ehk kõige mahedam ja tagasihoidlikum, aga sellel taldrikul peitis end ilma igasuguse kahtluseta minu lemmikelement, mida ma kavatsen kindlasti järgi proovida ning kui tulemus natukenegi Sandra pakutavaga sarnane välja kukub, siis jagan seda kindlasti ka blogi veergudel. Misokaramell. Kõik, mis on misoga tehtud on niikuinii mu lemmik, aga seni ma olen seda siiski soolastes toitudes kasutanud. See karamell oli aga täiesti täiuslik. Miso ümarus ja soolakus tasakaalustas suhkru magusust nii ilusti, et ma tahaks seda lihtsalt lusikaga süüa, pannkookide peale panna ning koos marjadega koogile sättida. Või tumeda šokolaadiga kommide täidiseks panna. Või banaanikoogi glasuuriks kasutada. Võiksin neid variante ette lugema jäädagi, aga ilmselt saate juba aru, et see mulle maitses 🙂
Tsitrused mandliga jäi sel korral minu jaoks kõige nõrgemaks, aga see ei tähenda, et tegemist oleks nõrga magustoiduga Kaugeltki mitte. Kui see oleks olnud mõne kolmekäigulise õhtusöögi lõpetuseks, siis ma oleks selle ilmselt jälle täiuslikuks hinnanud, aga kuna see menüü oli üleni magus, siis tugev mandlisus jäi mulle natuke liiga rammusaks. See muidugi ei tähenda, et ma ei oleks kõike ära söönud pluss tsitrused tasakaalustasid tugevat mandlit kenasti. Lisaks nägid mandlišokolaadist rohelise samblavaiba all olevad kivikesed imekenad välja ning olid üllatavalt pehme ja kreemise tekstuuriga.
Kunafa oli jälle üks lemmikuid. Ja see on üllatav, sest traditsiooniliselt on tegemist ülimagusa suhkrusiirupis juustutäidisega küpsetisega, millest magusa üledoosi saamiseks piisab imepisikesest ampsust. Siin ei olnud aga mingist üledoosist juttugi, sest maitsed olid kenasti tasakaalus. Juustutäidise asemel troonis täidisena roosikreem, mis ei olnud kuidagi üle võlli vaid täpselt paras ning vaarikaželee koos paari värske marja ning röstitud seedermänni seemnetega andis täpselt paraja särtsu juurde.
Kirjeldatud käikudele lisaks maitsesime veel salveipilve, värskendavat granitat, rohelistest ubadest tehtud kohvi ning imeilusa lõuna lõpetas petit fours. Ja kui keegi nüüd arvab, et pärast sellist söömingut ei taha ma magusast vähemalt nädal aega midagi kuulda, siis lükkan selle mõtte kohe ümber – seda imelist menüüd maitsesin eile ja juba täna hommikuks olid menüüs kodujuustu-kakao pannkoogid, mis juba varsti ka siia blogiveergudele kirja saavad 🙂
Aitäh kutsumast D-kokaraamat ja Dansukker!
Ole esimene, kes kommenteerib