Ubudi parimad toidukohad (väga subjektiivne ja üldse mitte kõikehõlmav ülevaade)
Arvestades seda, et täna on minu Balil veedetud pea kahe nädala jooksul esimene päev, mil ma ühtki eestlast kohanud ei ole, siis ma loodan, et sellest ülevaatest on kellelegi kasu. Siin tõesti on väga, väga palju eestlasi. Arvestades seda, kui palju eesti keelt rääkivaid inimesi üldse maailmas kokku on, siis mul on küll tunne, et enamus neist on otsustanud oma talvepuhkuse just siin veeta. Ma ei olnud päris kindel, kui pika aja ma Ubudis veeta kavatsen ja broneerisin majutuse alguses ainult kaheks päevaks. Kahest päevast sai kokku üheksa ja oleks vist rohkemgi saanud, kui mul järgmine majutus tänasest kinni pandud poleks olnud.
Hetkel istun oma uue hotelli restoranis nautides siin esimest (esmamuljel üsna suvalist) õhtusööki ja esimest täiesti vaimustavat päikseloojangut. No nii ilus on, et ei oska ära kirjeldadagi ja pilt ei suuda veeranditki edasi anda.
Aga Ubudi toidukohad siis nüüd. See on täielik toidusõprade paradiis, süüa pakutakse kõike ja iga hinna eest. Kes tahab, see saab vabalt ka kahe euroga söönuks. Mina suutsin ühe lõuna eest kokku ka 70€ eurot maksta ja üldse ei kahetse – sellest kirjutasin täpsemalt eelmises postituses. Keskmine väga korraliku ja minu nõudmistele igati vastava toidu hind jäi nii umbes 5 euri kanti.
Locavore – kel toiduga sama soojad suhted, kui mul, siis soovitan kindlasti proovida. Nad pakuvad ainult degustatsioonimenüüd ning valida saab kas 5 või 7 käiku ning olemas on ka taimetoitlaste menüü. Mina sõin 7 käiku omnivoori menüüd ning jäin väga rahule. 7 käiku tähendab tegelikult koos eel- vahe- ja järelampsudega nii umbes 18 käiku, üks põnevam kui teine. Lisaboonusena on tegemist avatud köögiga, kus saab kokkade professionaalset tööd jälgida. Tegelikult on olemas ka menüü juurde sobitatud kokteilid, aga minust jäid need proovimata. Natuke kahju, sest need kõlasid sama põnevalt kui toidud ise. Laud tuleb eelnevalt kindlasti broneerida, sest õhtusöögiks ei leidnud nad mulle nädala jooksul ühtki aega ning ka lõuna ajad olid üsna täis, hoolimata üsna krõbedast hinnast.
Locavore to go – on eelmise koha väike vend. Hinnad on märkimisväärselt soodsamad ja valikus on hunnik põnevaid lõunaks sobivaid toite. Samuti saab sealt erinevaid hoidiseid ja kohapeal valmistatud lihakraami kaasa osta. Minu lõuna koosnes brioche sees hot-dogi moodi pikutavast krevetivorstist ja kolm korda küpsetatud kartulitest. Tegemist on küllalt rammusa ja ülimaitsva ampsuga, millele marineeritud fenkol pisut kergust juurde andis. Koos mahlaga maksin kokku umbes 180 000 kohalikku ehk natuke üle 10 euro.
Puuviljatädi. Hoopis teisest ooperist elamus, kui eelmised, aga Bali inimesed on erilised ja tema neist üks erilisemaid. Kui hakkad mööda Bisma tänavat ahvide metsa poole jalutama, siis nii umbes poolel teel on keset mitte midagit vasakut kätt üks vana tädi, kellel on väike puuviljalett. Tunned tädi ära selle järgi, et ta naeratab ja lehvitab juba kaugelt sulle vastu. Ja ükskõik kui palju või milliseid puuvilju ma tema käest parasjagu ka ei ostnud – alati oli hinnaks 20 000 ehk umbes 1,2€. Ja isegi kui sa sed a tädi üles ei leia, siis puuvilju tasub ikkagi süüa nii palju, kui vähegi võimalik. Minu selle reisi uued lemmikud on salak (snakefruit) ja custard apple (eesti keeles pole neile viljadele vist nimesid olemaski). Mango on Balil küll kõige populaarsem puuvili, aga hetkel pole kahjuks selle hooaeg, muidu oleks ainult mangost vist toitunudki.
Mul tädist kahjuks pilti pole, aga tunnete ta ära kõige sõbralikuma naeratuse ja lehvitamise järgi 🙂
Tacod – ma tavaliselt proovin igal pool ikka võimalikult kohalikku toitu süüa ja igasugu muud köögid jäävad minust proovimata, aga keegi soovitas mulle seda kohta ja ossa raks kui head need tacod olid. Lausa nii head, et ma käisin seal kaks korda. Proovitud said tacod kalaga (lemmikud!), lillkapsaga ja jackfruitiga. Kõik olid superhead. Ma enda maitse järgi paneks sutsu vürtsi juurde, aga maitsed olid tõesti lausa imelised. Ja nende kodune limonaad on ka lihtsalt hüperhea! 3 parajat tacot ja limpsi saab nii 100 000 kohaliku ehk nii 6 euri eest.
Toortoit on Ubudis väga moes ja kõige rohkem jäi meelde Sayuri, kus viimasel õhtul söömas käisin. Lisaks lihtsalt restoran olemisele korraldavad nad ka toortoidu koolitusi ning pakuvad isegi toortoidukoka sertifikaati. Oleks ma sellest kohast enne kuulnud, siis oleks tõenäoliselt mõne õppetunni endaga kaasa võtnud, aga selle asemel võtsin nende kokaraamatu. Maitstud sai üks salatikauss, toorlasanje (soe) ja papaiast tehtud “lõhe”. Tõenäoliselt kõik teavad, kuidas ma mingiks muuks toiduks maskeeritud taimetoitudesse suhtun, aga see papaia iseenesest oli täitsa mõnus. Ära muidugi ei petnud 😀 Nende koogiriiul on ka vägagi muljetavaldav ja ei saanud proovimata jätta, aga ei mangokook ega šokolaadipirukas ei jätnud mulle eriti sügavat muljet. Välimus võitis siin maitse väga kindla käega.
Honeymoon kitchen – minu kodutänaval asuv resto, kuhu sattusin õhtust sööma ainult sellepärast, et ei viitsinud sel õhtul kaugemale jalutada (20 000 sammu päevas + keskmiselt 3 tundi joogat on tegelt piisav füüsiline aktiivsus, onju). Ja ei pidanud kahetsema. Sõin nasi campuri, mis kujutab endast riisihunnikut, mille ümber on sätitud erinevad lisandid. Natuke kana, baklažaani, hautatud jackfruiti, tempeht ja tofut. Tofu on minu jaoks endiselt täiesti suvaline ja ma ei telliks seda ise kunagi, aga ülejäänud kraam oli lihtsalt fantatiline. Ja see ports maksis kokku vist 40 000 kohalikku ehk nii umbes 2,5€.
Toidukoolitus – Casa Luna cooking school pakub igal nädalapäeval erinevat kursust ning minu saagiks langes kalapäev (irooniliselt esmaspäev, mitte neljapäev). Programm algab 9.30 ja kestab umbes kella üheni, aga valikus on ka kursused koos turul käimisega, mis algavad juba kella kaheksast hommikul ning samuti mõned õhtused kursused. Hinnaks on neil kõigil võrdselt 400 000 ehk umbes 24€. Kalapäeval oli menüüs banaanilehe sees aurutatud kala, kalakarri, tšilline spinat, paar salatit ja magustoiduks musta riisi pudding röstitud kookospiima kastmega. Kuigi küüslauku läks toitude sisse rohkem kui rubla eest, siis kõik oli hullult maitsev ja koolitus oli väga tore. Kaasa sai ka kõik retseptid, seega kui kodus järele teen, siis jagan tulemust teiega ka.
Turg – ei ole otseselt toidukoha soovitus, aga süüa saab seal ka igasugu kohalikku kraami, mida kuidagi nimetadagi ei oska. Kohe Ubudi palee vastas on turg, kus päevasel ajal müüakse kõiksugu kraami – riideid, ehteid, suveniire – ühesõnaga tavalist turistidele suunatud käma. AGA kuna mu hommikune joogatund algas kell 6.30 ja tee sinna viis turust mööda, siis avastasin, et hommikuti on seal hoopis teine elu ja hommikul kella neljast umbes kaheksani on seal meeletult suur toidu- ja lilleturg, kust kõik restoraniomanikud oma tooraine hangivad ja turiste ei näinud ma seal mitte ühtki. Kastiautod sõidavad sinna hommikul kokku, kastid head ja paremat täis. Valikus on suur valik puuvilju, ohverdusteks mõeldud lilleõisi, mõned kärutäied elusaid kanu, mune, riisi… ühesõnaga kõike, mida ikka turul müüakse. Kui hommikune turg läbi saab, siis on maapind ühtlaselt üsna räpane, aga mingil imeväel on see kella kümneks juba täiesti puhtaks tehtud ja toidu on asendanud tavapärane turistikraam. Täiesti väärt hommikul nii vara üles ärkamist!
Kookos – Peatänaval asub selline väike poekene nagu Tukies. Nad on pühendunud kõigele, mis on tehtud kookosest. Kookoskoogid, – küpsised, – laastud, – suhkur, – praline ning loomulikult värske kookos ning kohapeal tehtud kookosjäätis. Seda viimast nautisin lausa mitu korda ja kui sellele lähemal asuksin, siis hea meelega võtaks praegugi amspukese. Portsu hind 28 000 kohalikku ehk alla kahe euro. 
Firefly – kui jalutada palee poolt vasakule, siis nii umbes 10 minuti pärast lähb üle tee üks betoonmoodustis. Vahetult enne seda saab pöörata paremale ning siis umbes kahe minuti pärast keerab tee vasakule, sina kõnni betoonseinast paremal pool ja jõuad imeilusate riisiväljadeni. Ja selle tee peal on ka mitmeid toidukohti. Mina sattusin sellisesse nagu firefly, sest just selle lähedal tundus, et kohe-kohe hakkab vihma sadama. Kõht ei olnud kahjuks üldse tühi, kuigi menüü tundus ahvatlev – kõik ainult taimetoit ja jällegi suur osa sellest ka toortoit. Küll aga langes mu ohvriks üks mõnus šokolaadi-banaanismuuti ja lisaks maailma kõige suurem kookospähkel, mida minu silmad näinud on. Väljast tegelikult nii suur ei tundunudki, aga ma arvan ilma suurustamata, et kookosvett oli selles küll vähemalt 1,5 liitrit.
Tänaval, mis viib peatänavalt Yogabarni on vasakut kätt üks tore koht, kus sõin gado-gadot. Gado-gado on aurutatud köögiviljad, mida serveeritakse tempeh-i ja mis põhiline, ohtra maapähklikastmega. Kõlab lihtsalt, aga maitses imeliselt. Maksis äkki 40 000 kohaliku ehk umbes 2,5€.
See nimekiri siin on täiuslikkusest kaugel. Päris palju on selliseid kohti, mis mul proovimata jäid ja palju on selliseid, kuhu tagasi läheks ja veel midagi prooviks. Smoothibowle, mis minu jaoks alati Bali sünonüümiks olnud on, ei söönud ma näiteks ühtegi – hommikusöök oli lihtsalt majutuse poolt ja igati maitsev ning kahte hommikusööki ei mahu isegi minu kõhtu (või no – mahuks küll, aga tegelikult pole ju mõistlik… (küll aga on mul üks smoothiebowli retsept blogis oma õiget aega ootamas).
Selle postituse põhjal tundub, et ma suure osa ajast sõin. No tegelt päris suure osa sõin ka, aga tegelikult saab Ubudis teisi asju ka teha. Mina muidugi käisin päris palju veel erinevates joogatundides. Lisaks igahommikusele Ashtangale käisin ka powerjoogas, yin joogas, ühes väga mõnusas massaažipallidega joogas ja tai joogamassaažis. Igastühest on mõni nõks ka oma tundidesse kaasa võtta.
Ja ka lisaks joogale ja söömisele on Ubudis palju teha. Lõputud jalutuskäigud riisiväljade vahel, metsatäied papaiat kasvamas, niisama oma majutuse basseini ääres puhata, ahvide metsas pärdikutega tutvust teha. Muuseumides käia. Turul kaubelda või siis hoopis valida peenemad poed ning sealt disainesemeid hankida. Või siis näiteks osaleda kohaliku kuninga naise kremeerimistseremoonial, mille tarbeks on ehitatud umbes 2-korruselise maja kõrgune must lehm ning lisaks hiiglaslik (pakun, et vähemalt 4-kordse maja kõrgude) tiibadega torn, mida kõike siis rongkäiguga mööda peatänavat surnuaiale vedama hakatakse. Vägagi elamus omaette, ma ütleksin.
Ehk siis jah – teha on Ubudis kõvasti ja ma arvan, et mul jäid pooled asjad veel tegemata, kuigi olin seal 9 päeva. Aga ju siis järgmisel korral uuesti!
Ole esimene, kes kommenteerib