Hea toidu kodu

Teistmoodi puhkus Casablancas – natuke süüa ja palju-palju joogat

… ja tuul. Tuul mis puhub nii, et laualina on hetkel pooleldi üle mu arvuti ja ma isegi ei viitsi seda enam tagasi panna, sest poole minuti pärast oleks see jälle samas kohas tagasi. Aga see on okei, sest vahepeal paistab päike ja kindlasti on ilm palju parem, kui näiteks Eestis 🙂

Nädal aega piiramatult joogatunde, lisaks neli cooking classi + päike, kõlab väga minu ideaalpuhkuse moodi. Eriti veel siis, kui on plaanis reis üksinda ette võtta. Ja siin ma nüüd siis olen ja on tõesti väga tore! 

Kolme päeva jooksul olen jõudnud käia seitsmes trennis. Kõik erinevad, hot yogast kuni pilateseni välja. Täna läheks veel, aga laupäeva õhtul paraku tunde ei toimu (väike tasuta reklaam siia vahele, et need kellele päike, söök ja jooga (eriti jooga) meeldivad, siis julgen Om Yogat Casablancas igati soovitada ja siia saab ikka palju kiiremini kui Indiasse või Balile.) Lisaks käisin eile maha nii umbes 15 kilomeetrit, et linnaga tutvuda ja täna umbes 10 veel otsa, sest rannas oli ka ju tarvis käia. Räägi veel tervislikust puhkusest. Ma ei mäleta, et mul kunagi ühtki täiesti alkoholivaba puhkust oleks olnud, aga kuna ma üksinda joomisele olen täiesti kategooriliselt vastu, siis tundub vähemalt hetkel, et ka selle lahtri ette saab linnukene tehtud. Üsna värskendav!

Letid heast-paremast lookas

Vahemärkus – rääkisin täna pärast hommikusi tunde ühe ameeriklasega, kelle vanemad siin elavad, seega ta tunneb Marokot päris hästi. Küsisin mingi koha kohta, kuhu ta minna soovitas, et kas sinna saab jala minna, mille peale üks kohalik härrasmees, kes vestlust pealt kuulis ütles, et sina ära küll kuhugi kõndides mine, sest blondidele (siin ma tõesti olen heledapäine, kuigi tavaliselt ennast ikka blondiks ei pea küll) pööratakse liiga palju tähelepanu 🙂 . No eks pööratakse ka, aga pikk seelik selga ja ignore mode peale – saab hakkama küll! Samal teemal jätkates ma ei saa aru, miks ma moslemimaadesse reisides iga kord hunniku õlapaeltega ja ilma õlapaelteta pluuse ning põlvest ülespoole ulatuvaid kleite üldse kaasa võtan, kui ma tegelikult võiks juba nii tark olla küll, et ette teada – need jäävadki kohvripõhja. No äkki järgmine kord siis pakin mõistlikumalt, kuigi tõenäoliselt ikkagi mitte…

Keset toiduturgu. Veel ei ostnud ühtegi, aga kiusatus oli 🙂

Linna vaatamisväärsused, mis mul välja olid vaadatud, jõudsin eile kuidagi poolkogemata peaaegu kõik ära näha. Tegelikult väga vaadata ei olnudki, välja arvatud muidugi kõikvõimalikud toiduga kauplejad, kes mu jalutuskäigu ka kõvasti pikemaks venitasid, sest kui mu sihtkoht oli vasakul, aga lookas toiduletid paistsid paremalt, siis paremale ma ka läksin. Suutsin osta endale ka pundi piparmünti ja ühe marineeritud sidruni – mida ma nendega teen on hetkel veel täiesti ebaselge, sest joogakoolis, mis on hetkel ühtlasi ka minu koduks, antakse mulle kolm korda päevas süüa, aga no ostmata ma neid asju ka ju jätta ei saanud 🙂

Selle härra käest ostsin ka kimbu piparmünti – maksis vähem kui kümme eurosenti.

Granaatõunad, mandariinid, munad, kanad – you name it, kõik on olemas!

Parc de la Ligue Arabe tundus potentsiaalselt väga äge koht, aga see on hetkel täielikult üles kaevatud, mis on tegelikult hea, sest see tähendab, et seda tehakse korda. Vaatamisväärsuste lootused panen suurele Hassan II mošeele, kuhu väidetavalt mahub sisse palvetama korraga 25 000 inimest ja õue veel umbes 80 000 lisaks. Sinna ma ei hakanud eile minema, sest oleksin õhtusest joogatunnist ilma jäänud, aga mul on veel ka neli pikka päeva aega. Rand oli ausalt öeldes suhteliselt räämas ja mahajäetud muljega, aga lained see-eest olid grandioosselt ägedad. Saan täitsa aru miks siin surfamas käiakse ja üks tore kohalik joogaõpetaja ütles, et kui umbes 20 km linnast välja sõita, siis seal on ilusad rannad ka olemas ja ma täitsa usun.

Kui miski mu puhkust üldse segab, siis see, et prantsuse keelt ma kahjuks üldse ei räägi. Sellest oleks kõvasti kasu, sest näiteks mu cooking class oli täiesti prantsusekeelne ja see kena naine, kes mulle muu hulgas ka kolm korda päevas väga maitsvat süüa teeb, ei räägi tõesti mitte ühtegi sõna inglise keelt. Õnneks on mul silmad, nina, maitsemeel ja taustateadmised, seega arusaamist selline väike asi nagu keelebarjäär tegelikult ei seganud. Küll oli ka tänanase pilatesetunni treener ainult prantsusekeelne ja päris kindel ei ole, et ma õigel ajal õigeid lihaseid kasutasin, aga mulle vähemalt tundus, et ta vahepeal kiitis mind 🙂 (eks ma muidugi kuulen tavaliselt niikuinii ainult neid asju, mida ma tahan kuulda).

Ahjaa huvitav on veel ka see, et siin villas olen ma hetkel ainuke külaline, üks tore Šveitsi tüdruk oli esimesel päeval ka, aga nüüd elan siin uhkes üksinduses, mulle anti maja parim tuba (broneerisin muidu kõige odavama paketi, mis tähendas hostelitüüpi ühistoas magamist), naudin erabasseini, mis on kahe meetri kaugusel mu toa uksest ja toredad prouad teevad ainult mulle kolm korda päevas süüa 🙂 

Lõpetuseks ka tagine retsept, mida mulle üllatuseks ainult serveeriti taginekupli all, aga valmistati hoopis kiirkeedupotis 🙂

P.S. laualina võtsin vahepeal ära, selle umbes sajaviiekümnendat korda sirgeks panemine tüütas ära 🙂

Kommentaarid