Kliimapõgeniku seiklused Kagu-Aasias
Ole ehk märganud, et siin on viimasel ajal uutest blogipostitustest tõsine põud. Aga selleks on ülihea põhjus – naudin hetkel nimelt Balil soojemat ilma, joogat, jalutamist ja muidugi head toitu ja kõige selle keskel ei ole arvuti välja võtmine just kõige ahvatlevam tegevus. Aga kuna ma käisin just Bali ühes ägedaimas restoranis (tõenäoliselt ka kõige kallimas, aga juba kaalun tõsiselt, et äkki peaks minema ka nende teist maitsmismenüüd proovima), siis tekkis inspiratsioon see ka kohe üles kirjutada, sest muidu läheb veel meelest ära, onju.
Ma plaanisin kirjutada postituse ka Kambodžast, kus möödus mu reisi esimene nädal, aga kuna ma selleni tänaseni jõudnud ei ole, siis panen märksõnad siia kirja ning loodetavasti jõuan postituseni mõne aja pärast. Toiduteemalised highlightid Kambodžast – rannas müüdavad koorikloomad, amok (kohalik karri – üldse mitte vürtsikas, aga tõsiselt maitsev – kui koju jõuan, siis katsetan selle tegemist ja kui õnnestub, siis jagan teiega ka), kõvasti värskeid mangosid ja minu vaieldamatu lemmikelamus öise prussaka-, vagla- ja ritsikasöömise näol. Toiduvälised elamuste eest tahan juba siin kõvasti tänada Kattrit, Argot, Kerttut ja Jaanust, kes hoolitsesid meie eest nii hästi, kui vähegi võimalik (ka selle eest, et ükski päev täiesti kaineks ei jääks).
See pilt võtab viimase õhtu päris kenasti kokku ja viimane õhtu võttis tegelikult omakorda kogu Kambodža kokku. Aitäh kõigile, kes selle meeldejäävaks tegid!
Aga Balile tagasi. Reisi esimesed paar päeva oli siin ka härra elukaaslane. Peatusime saare põhjaosas asuvas Lovinas ühes imeilusas villas. Ausõna – ma pole oma elus veel kunagi nii ilusas kohas ööbinud. Villa juurde kuulus äärmiselt mõnus bassein, kaks magamistuba, kööginurk koos kõige vajalikuga ning loomulikult õues asuv vannituba. Kõik äärmiselt maitsekas, ilus, hoolitsetud ja kõik ülivõrded siia otsa. Video tegin mingil veidral põhjusel siis, kui vihma sadas, aga see oli ka vihmaga lihtsalt imeline. Pererahvas oli supersõbralik ja nad lubasid mul ka ühte suuremasse villasse sisse piiluda, mis oli veel kordades uhkem, suurem ja igal juhul väärt soovitamist. Kaalusin korraks isegi sügavalt, et äkki peaks sinna veel ka üksi paariks päevaks jääma, aga kuna mu põhiline eesmärk Balile tulla hõlmas joogat, siis võtsin end kokku ja tulin ikkagi Ubudisse, kus on seni ka väga väga tore.
Sellise vaatega tahaks iga päev üles ärgata 🙂
Joogasse olen ka jõudnud lausa viis korda ja homseks õnnestus mul välja rääkida ka koht ühe tõenäoliselt superhea Ashtanga õpetaja juures. Enne seda, kui ta oli nõus mind vastu võtma eelnes põhjalik ristküsitlus teemal, et kas ma ikka olen varem ka Ashtangat teinud jne. Lõpuks ta vist jäi uskuma, et olen ja palus mul hommikul 6.30 platsis olla. See on Eesti aja järgi kell 00.30, just saying. Aga ma arvan, et see on seda väärt, sest siin joogatunde on küll iga kell mustmiljon tükki, aga enamasti on need kas Vinyasa tunnid või mingid hästi rahulikud tunnid. Käisin ka oma elu esimeses yin jooga tunnis ja peab veelkord nentima, et Ashtanga on ikka mu suur armastus. Kuigi ma lähen siin kindlasti ka korduvalt veel teist tüüpi tundidesse.
Aga lõpuks nüüd siis selle tänase restorani juurde, mis mind arvutit kätte võtma inspireeris. Locavore on koha nimi ja see võiks vabalt Michelini tähe saada minu hinnangul. See oli lihtsalt superäge kogemus. Ma pole ausalt öeldes kunagi üksinda sellise taseme restoranis käinud, aga see oli lihtsalt nii äge, et mul ei tulnud pähe isegi wifi passwordi küsida. Õhtusöögiks mul ei õnnestunud kohta saada, seega käisin seal lõunal. Menüü on sama, seega suurt vahet pole, küll aga on vahe selles, et kui palusin end vaatega avatud köögi suunas istuma panna, siis tehti seda lausa suurima heameelega. Mis tähendas seda, et mul oli võimalik kokkade peent tööd jälgida ning see tegi mu lõuna äärmiselt põnevaks. Igav ei oleks niikuinii hakanud, sest minu seitsmekäiguline menüü tähendas tegelikult koos kõigi lisaampsudega seda, et kokku serveeriti 18 käiku, ning üheks neist oli petit fours, mis koosnes veel omakorda 8 erinevast ampsust. Kogu teenindus oli samuti ülikiire ja ma päris hästi ei kujuta ette, kui purjus ma oleks lõpuks sellise tempo juures olnud, kui ma oleks võtnud ka menüü juurde sobivad joogid. Õnneks või kahjuks ma üksinda ikka veel üldse alkoholi ei joo, seega joogimenüü jäi proovimata, aga kirjelduse järgi oli ka see lihtsalt imeline. Ja see üks alkoholivaba kokteil, mis ma alustuseks võtsin oli supermaitsev.
Loomulikult ei saagi mul kuidagi igav hakata, kui lõunasööki selline vaade saadab. Iga toit on peensusteni lihvitud. Kui kreemitups täiuslikult välja ei tule, siis tehti see lihtsalt uuesti. Imeline!
Eine algas üheampsuliste sissejuhatustega. Üks parem, kui teine ja kõik täiesti vastupandamatult ägedalt serveeritud. Iga käik seletati ka korralikult lahti, aga kuna neid käike oli tõesti väga palju, siis mu mälu ei suuda isegi paar tundi hiljem enam kõiki koostisaineid meenutada. Lemmikampsud olid seenefritter, minipliin röstitud punase riisi ja millegi kreemiga ja tomatisorbee sooja konsommeega.
Siit edasi tulid juba natuke suuremad ampsud ja esimeseks eelroaks oli kala kohviga. Kõlab veidralt, aga tegemist oli hamachiga (tõesti ei tea, mis selle kala nimi Eesti keeles on), mis oli kohvisoolas tund aega marineeritud, mida serveeriti soja-kohvikreemi ja imeõhukeste meloniviiludega ning mis maitses üllatavalt väga hästi. Selle toidu juures olid lemmikuks ka minu jaoks uued lehed – cem-cem, mis meenutavad maitselt noort mangot (ja mida ma enne Eestisse tagasi rändamist kindlasti turult otsima lähen :)). Õhtu tipphetkeks minu jaoks oli aga kitsetartar, mida serveeriti röstitud kookospiimast kastmega ning mida kaunistasid erinevad elemendid baklazaanist. Lihtsalt täiesti vaimustav.
Järgmiseks käiguks oli otak-otak, mis on Indoneesia traditsiooniline kalapätsike, küpsetatud banaanilehe sees. Mis selle restoranis erilisemaks tegi, on juurde pakutav kaste – ülirammus pardimunast tehtud kreem.
Järgmine käik oli jällegi üliilus ja ülimaitsev. Minu puhul üllatav, sest tavaliselt ma ei armasta munakollast üldse. Kui vähegi võimalik, siis jätan selle isegi tavalise praemuna juures puutumata, sest see lihtsalt ei maitse mulle. Aga sellistes restoranides ma ei pirtsuta. Kuigi seda oleks võinud vabalt teha, sest juba lauda kinni pannes küsiti, et kas on midagi, mida ma ei söö või millele allergiline olen ning seda oleks ka kindlalt arvestatud, sest ma oma küüslaugupõlgust mainisin neile ja nad mäletasid seda imeliselt ka lõunasöögi ajal ning oleks kohe päris kindlasti ka selle munakollase asemel mõne muu käigu välja mõelnud. AGA see oli lihtsalt vaimustav! 9 kuud kasvanud riis koos tigudega ning selle keskel ilutsemas 62 kraadi juures küpsetatud pardimuna rebu. Kaunistuseks veel kõige ilusamad tagasihoidlikumad lilleõied, mida võib ette kujutada. Peaaegu liiga ilus, et see kõik ära süüa, aga ainult peaaegu.
Järgmiseks käiguks oli kalmaar, mis oli kõigist käikudest minu jaoks maitselt kõige igavam. Mitte mingil juhul halb ja välimuselt jällegi superilus, aga maitselt jäi kogu ülejäänud imetlusväärsusele lihtsalt alla.
Sööming jätkus seaga, mis oli üks mahlasemaid lihaampse, mida mina kunagi maitsnud olen. Umbes miljon korda parem, kui see babi guling, mida Anthony Bourdain oma saates söömas käis ja oma elu paremaks seaks kuulutas. Sest see oli täiesti mõttetu – nagu oleks Eesti jõuluprae kõrval maitseained ümber läinud, siis need kõik sealt maha hõõrutud, siga üle küpsetatud, paar päeva seista lastud ning söömiseks üles soojendatud. Aga võib-olla ma sattusin sinna lihtsalt valel ajal. Igal juhul ei julge mina sellist kohta nagu Ibu Oka 3 küll kohe mitte kuidagi soovitada. Aga see Locavore siga oli siis tõesti jälle sigahea. Ja mulle väga meeldib, et seal olid väiksed ampsud – ka pärast kõiki neid 18 käiku ei olnud rõvedalt ülesöönud tunnet. Kuigi nüüdseks on söömisest juba 5 tundi möödas ja suurt nälga pole ka peale tulnud. Ehk siis täpselt paras.
Ja siis juba jõudsimegi magustoitude juurde. Väike vaheamps enne päris magustoitu maitses täpselt nii, nagu Olde Hansas paar aastat tagasi menüüs olnud “Hildegardi jõulumaius” ning äratundmisrõõm oli suur. Põhimagustoiduks olid erinevad elemendid rosellast, mida meie teame rohkem hibiskuse nime all ja rambutanist. Väga mõnus värske lõpp einele, aga ega see veel loomulikult päris lõppu ei tähendanud.
Järgnesid veel petit fourid. Kokku kaheksa erinevat väikest ampsu ning sellele omakorda järgnes veel granadillisorbee. Taas kord oli kõik see imeline ja isegi kui ma tavaliselt väga magusat ei armasta, siis siin oli kõik kenasti tasakaalus ja isegi petit fouride söömise järjekord oli kenasti skeemi peal ära toodud, et maitsetest maksimumi saaks. Ma pilte siia rohkem üles ei pane, sest internet ei ole siin just maailma kõige kiirem ja ma olen seda postitust kokku juba poolteist tundi kirjutanud, seega, kes rohkem pilte näha tahab, siis minge vaadake Instagramist 🙂
Kui keegi kogu selle postituse läbi lugeda jõudis, siis müts maha, kiskus natuke pikale. Mul tuleb nüüd vaikselt uneaeg, sest homme on ju ikkagi vaja kell 5.30 ärgata ning säravalt tõestada, et mulle ikka tasub Ashtangat õpetada. Ja siis on mul homme veel plaanis Monkey Forestit külastada ning kell päeval on graafikus selline tund nagu Thay Yoga Massage, mis tundub ülipõnev ja kuhu ma väga jõuda tahan. Esmaspäeval on mul pool päeva cooking class, kui sealt põnevaid nippe saan, siis kindlasti ühel hetkel jälle kirjutan. Seniks nautige Eestis mõnust talveilma ja ärge unustage D vitamiini võtta 😉
Ole esimene, kes kommenteerib