Endiselt imeline India
Just praegu tulin viimasest tunnist, mis keskendus täielikult pea alaspidi olemisele. Põhimõtteliselt rippusimegi kolmes erinevas asendis kokku tund aega nii, et jalad vaatasid lakke. Päris huvitav kogemus, ütleme nii, et jalad olid lõpuks ikka kõvasti rohkem kui natukene surnud 🙂 aga tänu kokku juba umbes 15 tunnile anatoomiale tean ma erinevaid põhjuseid, miks see kasulik on.
Täna hommikuses tunnis sain juba päris palju juhendada ka, mis on väga tore, aga hullult keeruline ka – asendite tegemisega pole mul mingit probleemi. Loomulikult saab neid alati veel täiuslikumalt teha, aga üldiselt ma tean, kuidas mingi asend välja näeb. Seletamisega on teine asi. Mulle meenub see, kuidas kunagi kehalise kasvatuse tunnis suusatamises suvetööle jäin ja pidin siis lisaks ma ei mäleta kui mitme kilomeetri jooksmisele lisaks tegema mingi testi suusatamise tehnika kohta – umbes nii, et liigutades paremat suuska ette tõuka samal ajal vasaku suusakepiga vms. Novat, ja nüüd on vaja õpilastele sõnadega selgeks teha, kuidas nad turvaliselt ja õigesti ühte või teise positsiooni saavad. Samal ajal juhendades, millal täpselt sisse ja välja hingata ja ühtlasi veel ka sanskritikeelseid numbreid kasutada. Ja need positsioonid ei ole üldse väga lihtsad. Lisaks on vaja inglise keeles kasutada selliste kehaosade nimetusi, mille olemasolust ma veel äsja ka eesti keeles midagi ei teadnud. Aga tore ja põnev on!
Ausõna, kui ma üheski koolis oleks nii tähelepanelikult kuulanud, kui siin, siis ma oleks hullult tark. Pluss pärast 7.00-18.15 kestvat päeva jätkub mul veel energiat ja tahtmist, et mingeid asju lisaks lugeda ja läbi kirjutada, ise ka ei usu, et see võimalik on. Aga on. Ja tegelikult on mulle alati kõik asjad, mida ma õppinud olen, meeldinud, aga see joogakursus on kindlasti seni kõige haaravam õppimine. Ma loodan, et see entusiasm kestab kodus ka edasi, mitte ei ole ainult keskkonnast tingitud, kuigi see, et minu ümber on inimesed, kes kõik samast asjast huvitatud on, aitab kindlasti kaasa. Inimesed on õnneks toredad. Meid on kokku 11, kõik erinevatest riikidest ja peaaegu kõik tulid siia üksi. Erandiks on kaks Liibanonist pärit õde, kes kumbki hetkel seal ei ela, seega kokkuvõttes tulid kõik siia erinevatest riikidest.
Lõunapausi ajal korraks ikka ju peab liigutama 🙂
Ma pean ütlema, et mu energiatase on väga mõnusalt kõrge, kindlasti ilmal on ka oma osa, sest päevane 30 ja õhtune 20 kraadi on ikka kordades mõnusam, kui see, mis hetkel Eestis toimub. Ma arvan, et ka toidul võib oma osa olla, sest üldiselt on tegemist taimetoiduga, kuigi mitte kõik sellest ei ole tervislik. Täna hommikuks pakuti näiteks pannkooki ja selle juurde mitte ühtegi lisandit – veider, onju. Me käisime kokkadele lõpuks ilmselt üsna närvidele, kui iga teine inimene küsis, kas natuke jogurtit või mett või kaneeli juurde saaks 🙂 Ma tõin endale lisaks ka ühe mõnusa üliküpse mango (hinnaks täpselt 40 ruupiat, ehk nii umbes 60 senti). Seega toit ülitervislik ei ole, aga tunne on küll üsna kerge. Ja nädalavahetusel me muidugi sellest taimetoitluse teemast kinni hoidnud pole, sest kui nii palju värskeid mereande lettidelt vastu vaatab, siis ma ei näe ühtki head põhjust, miks neid sööma ei peaks.
Õnneks ei ole ma ainuke toidusõber ja kõigi toidud saavad proovitud 🙂
Lõunapausidel on mul juba väike rutiin välja kujunenud. Lõuna on kokku 1,5 tundi. Esimesed 5 minutit kuluvad riiete vahetamisele, siis söön nii kiiresti, kui võimalik ja siis naudin tund aega rannamõnusid, haarates kaasa ühe kookospähkli, mis jällegi maksab täpselt 40 ruupiat (ja see ilmselt on India kontekstis isegi kallis, sest me oleme ikka väga turistidele mõeldud piirkonnas).
Keegi tegi kunsti. Mingil päeval oli keegi liivast ka kilpkonna ehitanud…
Ehk siis kokkuvõttes. Endiselt on tore ja koju veel ei taha. India köögist ei oska ise veel kahjuks ühtegi retsepti jagada, aga mul on endiselt plaan ka üks kokakursus võtta, ja siis jagan kindlasti ka retsepte.
Tõestus – ma ei ole ainus, kes oma toidust pilti teeb!
Ole esimene, kes kommenteerib